Hemogramm leukogrammiga (B-CBC 5-diff, B-CBC 3-diff) Prindi Prindi

Hemogramm on kompleksuuring, kus mõõdetakse hemoglobiini sisaldust veres ning loendatakse vererakud: leukotsüüdid, erütrotsüüdid, trombotsüüdid. Lisaks mõõdetakse erütrotsüüdid ja trombotsüüdid ning arvutatakse neid iseloomustavad indeksid.

5-osaline leukogramm esitatakse nii protsentuaalselt kui absoluuthulkadena: neutrofiilid, eosinofiilid, basofiilid, monotsüüdid, lümfotsüüdid.

3-osalises leukogrammis loendatakse granulotsüütide (neurofiilsete, eosinofiilsete, basofiilsete granulotsüütide summa), lümfotsüütide ja monotsüütide protsentuaalsed ning absoluutsed hulgad.

Näidustus:

• Aneemiate diagnostika. Peale hemoglobiini ja erütrotsüütide hulga arvestatakse punavere hindamisel ka erütrotsüütide keskmist suurust (MCV), hemoglobiini sisaldust (MCH), hemoglobiiniga küllastatust (MCHC) ja erütrotsüütide suurusjaotuvust (RDW-anisotsütoosi näitaja).

• Haigusliku protsessi olemasolu selgitamine leukotsüütide üldhulga ning leukogrammi muutuste alusel, nt infektsioon, allergia, maliigne haigus, immunosupressioon, põletik.

• Trombotsüütide hulga määramine on oluline uuring veritsusnähtude esinemisel. Trombotsüütide arvu muutus koos neid iseloomustavate indeksitega (MPV-trombotsüütide suurus, PDW-trombotsüütide suurusjaotuvus) viitavad võimalikule häirele trombotsüütide produktsioonis või nende kiirenenud destruktsioonile.

Analüüsimeetod: Läbivoolutsütomeetria

Referentsväärtused:

HEMOGLOBIIN
Vanus
Referentsvahemik
Vanus
Referentsvahemik
< 3 p
150 – 220 g/L
3 – 10 a
110 – 149 g/L
3 – 7 p
143 – 207 g/L
10 – 13 a M
110 – 152 g/L
7 – 21 p
120 – 206 g/L
10 – 13 a N
118 – 148 g/L
21 – 31 p
95 – 180 g/L
13 – 15 a M
119 – 164 g/L
1 – 2 k
95 – 160 g/L
13 – 15 a N
118 – 148 g/L
2 – 4 k
95 – 130 g/L
>15 a M
136 – 163 g/L
4 – 12 k
100 – 141 g/L
>15 a N
118 – 150 g/L
1 – 3 a
100 – 141 g/L
ERÜTROTSÜÜDID,
HEMATOKRIT
Vanus
Referentsvahemik
Vanus
Referentsvahemik
RBC
(x 1012/L)
HCT (%)
RBC
(x 1012/L)
HCT (%)
< 3 p
4,1 – 6,0
45 – 65
1 – 3 a
3,8 – 5,3
30 – 41
3 – 7 p
4,1 – 5,7
42 – 61
3 – 10 a
3,9 – 5,3
32 – 43
7 – 21 p
3,7 – 5,6
35 – 60
10 – 13 a
33 – 45
21 – 31 p
3,2 – 5,1
26 – 52
10 – 15 a
4 – 5,3
1 – 2 k
26 – 44
13 – 15 a
35 – 46
1 – 4 k
3,2 – 4,7
>15 a M
4,4 – 5,4
40 – 54
2 – 4 k
26 – 40
>15 a N
4 – 5,1
37 – 47
4 – 12 k
3,8 – 5,3
30 – 41

MCV,
MCH
Vanus
Referentsvahemik
Vanus
Referentsvahemik
MCV (fL)
MCH (pg)
MCV (fL)
MCH (pg)
< 3 p
100 – 112
4 – 12 k
72 – 87
24 – 29
3 – 7 p
98 – 112
1 – 3 a
72 – 87
24 – 29
<7 p
33 – 39
3 – 10 a
76 – 92
25 – 32
7 – 21 p
95 – 107
32 – 37
10 – 13 a
77 – 93
26 – 32
21 – 30 p
90 – 107
31 – 36
13 – 15 a
80 – 94
27 – 33
1 – 2 k
86 – 103
29 – 35
>15 a
28 – 36
2 – 4 k
74 – 95
25 – 34
>15 a M
84 – 98
15 – 50 N
82 – 99
>50 a N
85 – 97
MCHC
Vanus
Referentsvahemik
Vanus
Referentsvahemik
MCHC (g/L)
MCHC (g/L)
<4 k
305 – 360
3 – 13 a
330 – 365
4 – 12 k
315 – 360
>13 a
310 – 370
1 – 3 a
315 – 360
RDW
Vanus
Referentsvahemik (%)
kõikides vanustes
10 – 15,5
LEUKO-
TSÜÜDID
Vanus
Referentsvahemik
(x 109/L)
Vanus
Referentsvahemik
(x 109/L)
<1 k
6 – 24
>15 a M
4,5 – 10,4
1 – 24 k
6 – 17
>15 a N
4,1 – 9,4
2 – 15 a
4 – 10
LEUKOGRAMM ABSOLUUTARVUDES
Vanus
Neut #
(x 109/L)
Lymph #
(x 109/L)
Mono #
(x 109/L)
Eo #
(x 109/L)
Baso #
(x 109/L)
<7 p
2,3 – 19
1,2 – 8,6
<1,4
0,1 – 2,4
7 – 30 p
1,2 – 11
2,4 – 17
<2,2
0,2 – 2,4
<1 a
0 – 0,2
1 – 24 k
1 – 7
2,7 – 13
<0,9
0,2 – 1,7
>1 a
0 – 0,1
2 – 5 a
1,2 – 5,4
1,4 – 6,5
<0,5
2 – 15 a
0 – 0,3
5 – 11 a
1,4 – 7,0
1,2 – 5
<0,4
11 – 15 a
1,6 – 7,5
1 – 4,5
<0,5
>15 a
1,5 – 6,7
1,3 – 3,6
0,2 – 0,8
0,03 – 0,44

LEUKOGRAMM
SUHTARVUDES
Vanus
Referentsvahemikud
Neut (%)
Lymph (%)
Mono (%)
Eo (%)
Baso (%)
<7 p
38 – 78
20 – 36
0 – 6
2 – 10
0 – 1
7 – 30 p
20 – 47
40 – 70
0 – 9
3 – 10
0 – 1
1 – 12 k
0 – 5
3 – 10
0 – 1
1 – 24 k
17 – 41
45 – 75
3 – 10
0 – 1
1 – 15 a
0 – 5
2 – 5 a
29 – 54
35 – 65
2 – 15 a
0 – 3
0 – 1
5 – 10 a
35 – 70
30 – 50
11 – 15 a
40 – 75
25 – 45
>15 a
40 – 80
20 – 45
1 – 11
1 – 5
0 – 1
TROMBOTSÜÜDID
Vanus
Referentsvahemikud
Trombo-tsüüdid
(x 109/L)
Trombo-krit (%)
MPV
(fL)
PDW (%)
PDW (ADVIA) (%)
<21 p
150 – 340
0,1 – 1
5 – 11
12 – 20
25 – 65
21 – 30 p
180 – 390
1 – 2 k
200 – 450
>2 k
150 – 450
KRIITILISED VÄÄRTUSED:
Alumine
kriitiline piir
Ülemine kriitiline piir
Hemoglobiin
<70 g/L
>200 g/L
Hematokrit
<20%
>65%
Leukotsüüdid
<0,5 x 109/L
>50 x 109/L
Neutrofiilid
<0,5 x 109/L
Trombotsüüdid
<30 x 109/L
>800 x 109/L
Vereäige mikroskoopia
Blastid
Rakusisesed organismid

Tõlgendus:

Hemoglobiin, hematokrit, erütrotsüüdid

Tavaliselt on hemoglobiini, hematokriti ja erütrotsüütide väärtused omavahel seotud ja muudatused samasuunalised

• Madalad väärtused: aneemiad

• Kõrged väärtused: hüpovoleemia, polütsüteemia, krooniline hapnikuvaegus, suitsetamine

MCV, MCH, MCHC, RDW-CV

Erütrotsüütide indeksid iseloomustavad aneemia morfoloogilist tüüpi.

1. Normotsütaarne normokroomne (MCV norm, MCH norm):

  • Varases staadiumis raua defitsiit
  • Krooniline haigus (nt pahaloomuline kasvaja)
  • Äge verekaotus
  • Aplastiline aneemia
  • Omandatud hemolüütiline aneemia (nt südame klapiproteesid)

2. Mikrotsütaarne hüpokroomne (MCV ↓, MCH  ↓):

  • Kaugele arenenud rauadefitsiit
  • Talasseemia
  • Tinamürgistus

3. Mikrotsütaarne normokroomne (MCV ↓, MCH norm):

  • Neeruhaigus (erütropoetiini defitsiit)

4. Makrotsütaarne normokroomne (MCV ↑, MCH norm):

  • B12 vitamiini või foolhappe defitsiit
  • Kemoteraapia

MCV ↑- muud võimalikud põhjused: rasedus, mõned ravimid, alkoholism.

MCV olulise muutuse korral tuleb kindlasti hinnata erütrotsüütide morfoloogiat vereäigepreparaadis.

RDW

Näitab erütrotsüütide suuruse varieeruvust ehk anisotsütoosi.

Leukotsüüdid, leukogramm

  • Leukotsütoosi võimalikke põhjusi on palju. Täpsemat informatsiooni annab 5-osaline automaatne leukogramm
  • Referentsvahemiku piires olev leukotsüütide üldarv ei välista kõrvalekaldeid erinevates leukotsüütide populatsioonides.
  • Neutrofiilia – äge põletik, toksiline kahjustus, immuunhaigus, müeloproliferatiivne haigus.
  • Eosinofiilia – allergia, parasiidid, immuunsündroomid, pahaloomulised haigused (lümfoom, kartsinoom).
  • Basofiilia – allergia, müeloproliferatiivsed haigused.
  • Monotsütoos – kroonilised põletikud, koekahjustusega kulgevad haigused, kroonilised müeloproliferatiivsed haigused.
  • Lümfotsütoos – viirusinfektsioonid, reaktiivsed seisundid, maliigsed lümfoproliferatiivsed haigused.
  • Leukopeenia tuleneb enamasti neutropeeniast. Esineb viirusinfektsioonide, vereloome toksilise- (nt ravimid), immunoloogilise kahjustuse ja ägedate leukeemiate korral.

Trombotsüüdid

  • Trombotsütopeenia esineb sagedamini seoses viirusinfektsioonidega, ravimite kasutamisega, mõnede autoimmuunsete haiguste, maksahaiguste, megaloblastilise aneemia, alkoholismi, vereloomehaiguste, hüpersplenismi korral.
  • Nn pseudotrombotsütopeenia esineb, kui mitu agregeerunud trombotsüüti loendatakse ühe suure trombotsüüdina.
  • Põhjuseks võib olla vere ja antikoagulandi ebapiisav segunemine vahetult peale proovivõttu või trombotsüütide tundlikkus EDTA suhtes. Sellisel juhul tuleks trombotsüütide loendamiseks analüüsi korrata, võttes veri hüübimisanalüüsideks kasutatavasse tsitraadiga katsutisse (helesinine kork). Trombotsüütide agregaadid on enamasti näha vereäige mikroskopeerimisel.
  • Trombotsütoos esineb tavaliselt seoses müeloproliferatiivsete haigustega nagu polütsüteemia ja essentsiaalne trombotsüteemia ning splenektoomia järgselt.
  • Trombotsüütide kõrgenenud väärtused esinevad sageli ka koos leukotsüütide reaktiivsete muutustega bakteriaalsete infektsioonide korral.

Trombotsüütide indeksid: MPV, PDW

MPV ja PDW on olulised trombotsütopeeniate ja trombotsütooside olemuse selgitamisel.

  • Kõrgenenud MPV ja trombotsütopeenia – viide trombotsütopoeesi normaalsele regeneratsioonivõimele.
  • Artefaktne MPV suurenemine:
    • pikk aeg proovivõtu ja analüüsimise vahel – trombotsüüdid paisuvad EDTA-veres.
    • trombotsüütide agregaadid
  • PDW ja MPV kõrged väärtused – sage leid krooniliste müeloproliferatiivsete haiguste korral.
  • PDW kõrgenenud ja trombotsüütide hulk vähenenud – sage leid megaloblastiliste aneemiate korral.
  • Normaalne PDW ja trombotsüütide arv >500 x 109/L – kaasneb sageli reaktiivsete muutustega veres.

 

VEREÄIGE MIKROSKOOPIA NÄIDUSTUSED

Kui vere rakkude absoluuthulkade tulemus on mõni järgnevatest, või kui analüsaator annab teate ebatüüpilisest morfoloogiast, tehakse täpsustava uuringuna vereäige mikroskoopia.

Hemoglobiin < 70 g/L või >200 g/L

Leukotsüüdid <1,5 x 109/L või >15 x 109/L

Neutrofiilid <1,0 x 109/L või >20 x 109/L

Lümfotsüüdid < 0,8 x 109/L või >5,0 x 109/L (täiskasvanul)

>7,0 x 109/L (<12a)

Trombotsüüdid < 100 x 109/L või > 1000 x 109/L

Monotsüüdid >1,5 x 109/L (täiskasvanul)

>3,0 x 109/L (<12a)